Olen siin vahel harva kirjutanud ka oma hobist- iluuisutamisest. Tegelikult küll rohkem enda jaoks kirja pannud mulle olulisemad muutused. Uisutamisega tegelema hakkasin ma alles täiskasvanueas. Või mis, pigem oleks õigem öelda, et keskeas (omamoodi keskeakriis ehk?). Lapsena sai sõidetud küll, aga kui nüüd 20 aastat hiljem uisud alla panin, siis polnud lapseea sõitmisest midagi meeles. Jah, edasi libiseda oskasin küll, aga pidurdamine, pöörded, isegi tagurpidisõit oli meelest läinud. Nii hakkasingi kõike otsast peale õppima. Esimestes tundides ei saanud ma hakkama isegi mitte tagurpidi sõitmisega. No lihtsalt ei saanud hoogu sisse, paar sammu tehtud, siis oli hoog otsas ja seisin paigal.
Üldse mõtlesin ma uisutama minnes, et hüppama ma küll ei hakka. Nüüd oskan juba päris mitut hüpet (küll ühekordset).
Õnneks oli mul eelmisel aastal väga rahulik treener. Kevadel lugesin artiklit Tiiu Valgemäe uisukoolist ja kohe tekkis mul mõte ise ka sinna treenima minna. Samas ei tahnud oma treenerit ka maha jätta. Nii see suvi siis läks. Otsusele ma ei jõudnudki. Kuni augusti lõpus sain ma eelmise aasta treenerilt kutse tulla õppima Tiiu Valgemäe uiskooli. :)
Väga pikalt ma ei mõelnud ja nüüd olengi ise ka Tiiu õpilane. Ehk siis treenin kui tippsportlane Eesti parimate treenerite käe all. Lisaks Tiiule on meile tundi andnud ka jäätantsu treener Lea Rand.
Ja edusammud tulevad! Viimases trennis sain ma hakkama korralike piruettidega. Treener ütles, et oli hästi tehtud ja ise tundsin ma ka, et nüüd lõpuks tuli välja. Nii vasakul kui ka paremal jalal. Üldse on uistrenn alati nii positiivset energiat andev, et pärast seda ma alati säran. Vahel kohe mitu päeva pärast trennigi. :)
Pildil teeb painutuspiruetti Kiira Korpi. Mina veel nii ei oska, teen ilma painutuseta. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar