Seda lavastust kaalusime me juba kevadel. Aga teatri kodulehel on väga kahtlane tutvustus. Nimelt selline:
„Hecuba pärast“ on etüüdidel põhinev tragifarss, mis on sündinud näitlejate meeleheitlikest pingutustest otsida vastust ühele lihtsale küsimusele – kes ma olen ja miks ma seda kõike teen?
No ei kõla eriti julgustavalt ju? Eriti Linnateatri puhul. Aga siis hakkas tulema tuttavatelt soovitusi seda vaatama minna. Tipp oli augusti lõpus ühel sünnipäeval, kus põhjalikult kirjeldati-kiideti tükki. Ja nii otsustasimegi riskida ja minna vaatama.
Selgituseks ehk niipalju, et Linnateatril on väga hea lavastused, aga vat peale tööd mingit tragöödiat või väga sügavamõttelist tükki ka ei jaksa vaatama minna.
Sel reedel siis käisimegi teatris. Naljaks hakkas juba alguses, kui olime istunud, siis tulid sisse järjest tuttavad näod. Peale meie veel 6 sellel augustikuisel sünnipäeval viibinud inimest. :)
Vaheajal kohvi juues oli lausa tunne, et polegi teatris, vaid hoopis mingi muu üritus.
Kui nüüd ka etendusest rääkida, siis sisu ise on pigem traagiline kui koomiline. Ja lool on väga sügav mõte sees. Aga edasi on see antud sellises võtmes, et naerad nii, et pisarad silmis. Loo traagilisus selgub alles lõpuminutitel. Igal juhul soovitan kõigile, sobib väga hästi üht väsitavat tööpäeva lõpetama (või ka nädalaõpuks muidugi).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar