Rongkäik

 Rongkäigus ei olnud ma enam tantsijatega, vaid juba mudilaskooriga.

Tantsurühmad meie suurepärase tantsuõpetaja ja tema abilisest abikaasaga. :)
Rongkäik. Alati pikk ja väsitav, aga väga tore.

Peonädal on nüüd läbi

 Sel aastal sain peost osa terve nädala. Kõigepealt olin tantsupeol. Esimene Kalevi staadioni hommik ei olnud ilma suhtes just paljulubav.

 Aga see oli ekslik esmamulje, sest kui jõudsime Piritale "oma" väljakule, siis oli ilm juba liigagi ilusaks läinud. Enamus (kaasa arvatud mina) sai päikese käest rohkemal või vähemal määral põletada.

 Päevad ise läksid väga ruttu. Alati mulle esmaspäeval tundub ees ootav nädal pikk ja hirmutav (12 tunnised päevad), aga läbi saab see nädal tegelikult ülikiiresti. "Minu" lapsed on need keskmised kollaste särkidega. Ülitublid lapsed olid! Kõigega said ise hakkama ja minul oli vaid väga väike abistav roll. Kordagi ei kutsutud rühma nimepidi, ei olnud vaja eraldi mingid märkuseid teha. Kui oli paus, siis olid omal kohal ja ootasid. Suurepärased noored lihtsalt! :)

 Siin meie väikeste rühm roheliste vestidega. Parempoolne keskmine ring.

Ja Tuljak! Selle pildi peal on lõppemas 1.etendus. Sattusin kogemata maratoni väravasse ja sealt oli hea pilti teha.

Reedene päev ja viimane Tuljak.
Ainuke päev kui vihma sadas. Mul sõbranna ka tantsis ja tema ütles, et neil oli kaasas kummikuid, jopesid, kindaid ja salle, aga mitte päikesekreemi, sest enne pidu lubas ilmateade kohtuavalt külma ja vihmast nädalat.

Natuke tahaks selle aasta korraldamise poole pealt viriseda ka. Nii palju kükitamist kui sel aastal ei ole kunagi varem olnud. Olid uued noored juhid ja kas nad ei osanud mustreid muidu mängima panna, aga absoluutselt peaaegu iga tantsu juurde käis kükitamine (lihtsalt igav ju) ja teine asi oli üliüliülipikk tänamine lõpus. Esimest korda kuulsin, et kõik assistendid ja pillimängijad nimepidi eraldi ära tänati. Samal ajal pidid tantsijad vihma käes külmetama ja kuulama seda igavat tänamist. Varem on piirdutud liigijuhtide tänamisega. Iga rühm tänab oma juhendaid ka.
Saan aru, et tänamist pole kunagi palju, aga 20 minutit lasta inimestel külmetada, et kuulata kõikide ekstra nimepidi tänamist...
Ja kultuuriministri kõne. Oli see kõne laulupeol imelik, sama veider kõne oli tal ka tantsupeol. Nagu tahaks õhinal rääkida, aga midagi öelda ka pole, siis loobib sisutühje sõnu õhinapõhiselt ja viisakad tantsijad kuulavad neid sõnu. Ikka külmetades. Oleks soe õhtu olnud, siis oleks võinud seal pikalt olla, aga vihma sadas, sooja oli umbes 12 kraadi ja väljakule vihmakiledega ei lubatud. Viimati jäeti sellise ilmaga pidu üldse ära, nüüd lasti lihtsalt tantsijatel kümetada.

Aga pidu iseenest oli muidugi võimas. Kõik ei saagi suurepärane olla, muidu poleks järgmine kord enam midagi paremaks muuta. :)

VLÜ juubelituur

Neljapäeval käisime Viimsis VLÜ juubelituuril. Ootasime otsustamisega suhtleliselt viimase hetkeni. Põhjus lihtne: lubas ju neöjapäevaks vihmast ilma. Ja välikontsert vihmaga ei ole just see kõige meeldivam viis õhtut veeta. Kui aga selgeks sai, et kontsert on üle viidud siseruumidesse, siis otsustasime ikka minna. No mis ma oskan öleda: tore oli. Nostalgialaks missugune.
Kuigi kontserdi alguses tundudsid esinejad sellised pisut väsinud olevat, aga mida laul edasi, seda rõõmsamaks nad muutusid. Kellel veel võimalus, siis tasub minna. Kui muidugi nende muusika meeldib. :)
Minul on meeles nende väga vägev kontsert 1999 aasta tantsupeo lõpusimmanil, kus nad pidid mängima kella 2 öösel, aga tegelikult lõpetasid alles hommikul kell 5. Tantsu- ja laulupeolised pidid koju sõitma, bussid ootasid, aga pidu Linnateatri õues oli selline, et keegi ei raatsinud koju sõita.

Lapsed kasvavad

 Alles ta ju sündis ja juba teeb esimesi samme?

 Kui oma lapsed olid väikesed, siis nagu aeg nii kiiresti ei läinud? Ikka sai oodatud, et hakkaks juba istuma, roomama, kõndima, rääkima... See aeg ei läinud sugugi minu mäletamist mööda nii kiiresti. Nüüd aga viuh ja kuu möödas. Nüüd juba 9kuud, oskab roomata, sikutab püsti, hambad on suus. Peaaegu, et räägib ka juba. :)

Teise lapse kasvukiirusest ei taha üldse kohe rääkida. Paar aastat veel ja läheb juba kooli.
Aga hetkel õnneks on suvi ja puhkus. :)

Jaanilaupäev

 Meie jaanilaupäev oli sel aastal hoopis teistsugune kui tavaliselt. Kuna mu vanemad olid Soomes vennapoegi hoidmas, siis meiegi otsustasime tavalise aias lõkke tegemise asemel teistmoodi jaanilaupäeva pidada.
Kõigepealt sõitsime Rummu karjääri.

Kui ma ei oleks näinud, et ühed inimesed ujumisrõngastega ühest keelumärgiga väravast sisse lähevad, siis ilmselt oleksime mööda sõitnud. Mingit silti ei olnud ja kumbki meist seal varem käinud ka ei olnud. 

Tegelikult oli väga tsiviliseeritud värk: väravaputka kus pileteid müüdi, kohvik ja kempsud. Inimesi just väga palju ei olnud, aga ega see eriti "rand" ka nüüd ei olnud. Korraks jalutada, ujuda ja vaadata. Aga seda, et "paneks nüüd teki maha ja veedaks terve päeva" tunnet küll ei olnud.

 Uskumatult visa loodus: sellest kivikõvast pinnasest on kased ennast läbi surunud.

Lupiinid ja kõrge rohi, soe ka veel. Täiesti suvi. :)

Seal edasi võtsime suuna Haapsalu peale. Veidike jalutamist ja kohvikuskäik.
Tagasiteel veel Kullamaa surnuaiast läbi. Mehe vanaemal on 24.juunil surmaaastapäev. Panime küünlad põlema. Kui ma alguses veidi pelasin, et nii hilja surnuaeda läksime, siis tegelikult oli see väike surnuaed rahvast täis. Kui meie ära sõitsime, tuli veel juurdegi inimesi.
Selline ilma jaanituleta jaanilaupäev meil sel aastal siis. Aga väga soe. :)

Puhkus

No peaaegu. Täna oli viimane tööga tööpäev. Koristasin klassi suveks puhtaks, kirjutasin aasta analüüsi lõpuni valmis, oli selle kevade viimane õppenõukogu. Homme on 9.klasside lõpetamine ja neljapäeval ühine väljasõit (kuhu ma kahjuks seekord minna ei saa). Ja ongi kõik! Vähemalt mõneks ajaks, sest 2.juulil algab ju tantsupeo aeg. :)
Aga hetkel on see sinine pilvedeta taevas, suvi, soojad ilmad ja puhkus...

Kuningannal vastas

Laupäeva hommikul jõudis üle pika aja Eestissse Taani kuninganna Margarethe II (viimati käis ametlikult 1992 aastal, mitteametlikult 2001). Kuna meie president saatis FB-s laiali kutse kuninganna vastuvõttu vaama minna, siis otsustasingi laupäeval Lennusadamast läbi astuda. Kui ilus ilm on. :)

 Tavaliselt tulevad kroonitud pead Eestisse ikka sügis-talvisel ajal, tööpäeval ja hommikupoolikuti, seega polnud ma kunagi ühtegi kuninglikku kõrgust oma silmaga kaemas käinud. Kui oli väga rahvamassine koht, siis ei viitsinud minna ka. Seekord oli mul aga niikuinii linna asja ja mõtlesin, et lähen uurin asja. Kui rahvast palju, siis trügima ei hakka.
Rahvast oli aga täpselt parasjagu. Kõike sai ilusti jälgida, trügima ei pidanud. Eestlasi oli vähe, vast kolmandik rahvast. Taanlasi oli palju, bussidega olid lausa tulnud (Taani numbrimärgid küljes) ja ülejäänud olid niisama turistid. Margarthe II oli laevatekil rahvast vaatamas ja lehvitamas.

 Rahvariietes poisike andis talle lillekimbu. Aga tundus kuidagi nukker, või siis ärevil olema. :)

 Vastuvõtu ametlik osa on lõppenud, minnakse autodesse. Kui meedia rääkis presidendi tehtud apsakast (andis ise kuningannale käe), siis tegelikult käitus terve meie vastuvõtu meeskond ebaviisakalt: eestlastest mitte keegi ei kummardanud ega teinud kniksu kuningannat tervitades. Usun, et ilmselt teise maa kodanikud ei pea ehk nii tegema, aga viisakas ilmselt oleks olnud ikka. Kummardada peaga ei ole ju raske? Taani saatkonna töötajad kõik kummardasid või kniksutasid kuningannale kätt andes.

Käisin hiljem veel lähedalt ka Dannebrogi vaatamas. Ei tundunudki väga suur ja uhke olevat. :)