
Nii palju, kui me Kotkas käinud oleme, alati oleme me fotoka koju jätnud või unustanud. Sel aastal juhtus siis nii, et meil oli fotokas kaasas. Aga pilte sai ikka tehtud vaid viis. :)
Selline vaade oli meie hotellitoa aknast.

Nii näeb välja Kotka peaväljak või -tänav jõuluootel.

Lund oli, aga tänavad olid ikka korralikult puhtaks tehtud.

Sama tänav õhtul, kui olime teel teatrisse.

Põhjus, miks me alati novembri lõpus Kotkasse satume, on soomlaste tore traditsioon pidada jõulupidu abikaasadega. Nii, et juba aastaid (seekord oli vist 7 kord) käime me väga varakult jõulupeol.
Pidusid on peetud Korekeasaari saarel, saarestiku vahel tiirutavas laevas ja mingis klubis. Sel aastal otsustati olla eriti kultuurne ja viidi rahvas muusikali Jazztyttö vaatama. Päris hea oli.Tuulepealse maa Soome poolne varjant, seetõttu oli päris huvitav vaadata. Pärast seda viidi pidulikule õhtusöögile (mis algas kell 10.30 õhtul!!). Soomlaste omapärane huumorimeel väljendus põhjapõdrapraes. No mina seda süüa ei saanud, põhjapõder vaatas kurbade silmadega nurgast otsa ja tundsin, et jõuluvana mulle küll ei tule, kui tema Rudolfi ära söön.
Aga tegelikult oli jälle üks tore käik.