kolmapäev, 17. veebruar 2016

Kui vähe on õnneks vaja...

- kui sa tuled koju ja koer tuleb uksele vastu nagu vanasti (loe kaks nädalat tagasi)
- kui koer tormab õnnelikult oma kausi juurde ja haarab seal midagi söömiseks, nagu vanasti
- kui koer SÖÖB ise, nagu vanasti
- kui koer tahab õue tulla, mitte ei pea teda süles trepist alla viima, nagu vanasti
- kui koer jookseb õues rõõmsalt saba püsti puu juurest põõsa juurde ja ajab oma koeraasju, nagu vanasti

Kõik need on pisiasjad, mida üks tavaline, terve koera omanik, tähelegi ei pane. Aga mina olen hetkel jube õnnelik, sest just seda kõike tegi Kirp üle kahe nädala taas. Kahjuks ilmselt ei ole meie katsumused veel lõppenud, aga tänane päev on juba lootustandev. Äkki pole uut operatsiooni vaja (vähemalt kohe mitte)? Samas on enne olnud ka paremaid päevi. Laupäeval oli ta ka selline elavam (aga ei söönud). Täna on tegelikult esimene päev kui ta ise sööb.
Aga eks lootus sureb viimasena. Ja täna olen ma väga rõõmus ja lootusrikas. ☺

Kommentaare ei ole: