Täna oli väga tore ja samas ka väga kurb päev. Alles see ju oli kui ma sain 1.klassi. Ja 1.septembri aktuse ajal oli väljas korralik äikesetorm. ☺
Ja täna oli see päev kui viimast korda seisin nende ees klassijuhatajana. Tõsi, järgmisel aastal annan ma neile veel nii eesti keelt kui ka ajalugu - seega kohtun ma nendega veel piisavalt. Aga ikka on nii kahju. Aktusel tulid lausa pisarad silma. Eriti kui ma mõtlesin, et aasta pärast taltsutan ma siin 1.klassi, mitte ei istu niisama. ☺
Enne tunni lõppu tõusid tüdrukud äkki püsti ja ütlesid, et neil on mulle kingitus. Ja andsid mulle raamatu. Spetsiaalselt mulle tehtud. Vaat selliste hetkede pärast tasub olla õpetaja!
1 kommentaar:
Küll on armas kingitus! Ja saan väga hästi aru, kuidas on võimalik lapsed omaks võtta. Mul on võimalus töl kaudu oma endisi Eesti kooli õpilasi tihedamalt näha. Võtan neid ikka natuke kui oma lapsi, kelle tegemised korda lähevad :-)
Postita kommentaar