Üks armas päev

Täna tähistati meie koolis õpetajatepäeva. Eks see ole selline naljakas kiituse norimise päev. Aga vahelduseks ju ikka tore kuulata kiidusõnu õpetajate aadressil
Sel aastal oli meil tegelikult väga hästi läbi mõeldud ja organiseeritud see päev. Vaatasin neid 9.klassi õpilasi ja mõtlesin, et kus nad küll iga päev on? Miks nad ainult vahel harva silma torkavad oma soliidsusega? Eks seda olegi võib-olla palju tahetud, et nad iga päev soliidsed ja "täiskasvanulikud" oleks. Aga imelikult kombel oli täna tõesti selline rahulik ja sujuv koolipäev (vahel on õpetajate päeval maja "pea peale" pööratud).

Eile oli kooli poolt õpetajatele väike üllatus organiseeritud. Kõigepealt lühike ja lõbus loeng stressist ja sellega hakkama saamisest. Tohutult hea lektor oli ja loeng ise pigem humoorikas kui tõsine. Sellegipoolest võis ennast pea igas kirjeldatud situatsioonis ära tunda. Väga jäi meelde see pidev hinnangute andmine. Et kuidas oleks proovida umbes nii: "Toredad noored inimesed, väga vahvad. Huvitav! Mitte midagi ei saanud nad aru? Proovin siis uuesti." No kuidagi nii see kõlas. Ühesõnaga, lubasime me kõik hakata edaspidi elama stressivabalt.

Ja siis tulen ma täitsa stressvabalt koju ja kohtasin oma maja eest paljast meest. No peaaegu paljast. Hommikumantel oli seljas, aga oli näha, et seal all ei olnud küll midagi. Mina oma uue stressivaba filosoofiaga mõtlesin: "Paljas mees, kui huvitav! Isegi suvel kuumalainega ei ole mu maja ees paljad mehed ringi jalutanud ja nüüd keset sügavat sügist on äkki maja ees paljas mees." Kui aga hiljem kuulsin pojalt, et see mees nüüd bussipealtuses istuvat, siis tabas mind järjekordne stress. Äkki oli tal hoopis midagi viga? Äkki oleks pidanud kiirabi kutsuma, mitte niisama mööda jalutama? Loodetavasti sai see mees ikka möödujatelt abi või jõudis ise oma koju tagasi. Nii lihtne ongi stress saada. :)

See sügisene pilt on ühe mu lapsevanema saadetud.