Kersi oleks täna saanud 13aastaseks. Emmeliina ütles ilusti: bokser on nagu inimene, aga koer.
Imelik on see elu ilma koerata. Teen hommikul võileibu ja keegi ei ootagi pea viltu OMA võileibu mu kõrval. Jah, meie koer sõi hommikusöögiks võileibu (tegelikult küll saiu). Kõige rohkem meeldisid talle saiad määrdejuustuga, pasteet oli ka hea ja kui miskit muud polnud, siis kõlbasid ka võisaiad väikese vorsti või juustu tükiga.
Kui midagi maha kukub (toiduasjadest) ei peagi kohe rabama, vaid võin rahulikult asja maast üles võtta. Ja prügikott võib olla põrandal, keegi ei lähegi sinna sisse tuuseldama. Ja koerakarvu pole põrandal ja vannitoas pole söögikaussi. Ja 3 korda päevas pole enam vaja jalutamas käia. Aega jääb kuidagi palju üle ja samas ei oska selle ajaga midagi teha.
Aga ma ei liigu enam. See on ausalt öeldes probleem mulle. Esimese 3 ilma koerata olnud päevaga võtsin juba 1 kilo juurde. Kui enne polnud mingi probleem saada päevas täis 10 000 sammu, siis nüüd tuleb vaevu sellest pool. Kui sedagi. Pean oma elu kuidagi ümber sättima, eks see kõik võtab aega.
4 kommentaari:
See, et harjub elama ilma lemmikuta viib palju aega, eriti kui on küsimuses koer, kellega suhelda on võimalik. Kui meie kass jõudis oma elupäevade lõpule, oli ilma kassita nii kurb ja nukker olla. Kuigi meie kiisu polnud miski sülekass, teda isegi naljalt sülle ei saanud ja esimesel võimalusel kadus ta oma teele.
Nüüd me vaatame akna taga linnu laual tegutsevaid linde ja oravaid. Päevalille seemneid kulub nädalas oma 4-5 kg. :)
Silitama ei pääse, võib vaid klaasi tagant jälgida, aga asi seegi :)
Saan väga hästi olukorrast aru. Oleme nüüd siin ka ilma oma loomakarjata ning kuidagi imelik ja tühi tunne on! Vaatame siis jalutades niisama aedades teisi koeri, aga nad oskavad meie peale ainult haukuda :)
Ma kuulsin mitu aastat veel pärast koera, kuidas ta küünte kribinal- krabinal mööda esiku põrandat jooksis.
Põrgukiz, käsitööd ma ei tee, pole selleks piisavalt püsivust. :)
Ja Helle, mu vanematekodus oli ka koera krõbistst ikka tükk aega kuulda. Aga meie ei kuule. Ju siis Kersi on meie otsusega nõus. Vaadates praeguseid ilmu, on mul hea meel, et oma otsust veel edasi ei lükanud. Selliste ilmadega oleks tal siin paras piin olla olnud oma haavaga.
Postita kommentaar