Lõpuks ometi on meil ilm nagu vanasti. Vähemalt mälestustes olid vanasti kõik talved sellised. Hetkel paistab isegi päike.
Head vana-aasta lõppu!
neljapäev, 31. detsember 2009
kolmapäev, 30. detsember 2009
Aasta 2009
Mida siis meenutada mööduvast aastast? Kui aus olla, siis (õnneks) oli rahulik ja stabiilne aasta.
Oli küll üks väga kurb sündmus, kui jaanuaris suri minu vanatädi. Ja aasta lõpus oli minul jala op. Aga ülejäänud aasta oli täiesti rahulik ja stabiilne.
Noorem poeg lõpetas gümnaasiumi ja sai sisse ülikooli soovitud erialale.
Vanem poeg jätkab oma õpinguid oma erialal.
Krissul läheb koolis ka enam-vähem. Olgu, jõulutnnistus on juba päris hea, pole põhjus viriseda.
Kersi ka enam-vähem. Saa sa temast nüüd aru. Nagu väga ei kaeba.
Sigudik on ära hellitatud.
Ja meil on ka kõik korras.
Kui aasta tagasi oli probleeme vanematel ja venna perel, siis venna pere probleemid said lahendatud. Ja tegelikult alustasid nad täiesti uut elu uues riigis. Ka vanemate mured tasapisi ehk lahenevad.
Reisimas eriti ei käinud, vaid Soomes ja Brüsselis korraks. Mingil põhjusel tabas mind suve alguses lennuhirm. No ei ole kohe tahtmistki kuhugile reisieda. Oma kodus ka hea.
Ristitütar kasvab ilusti. On teine juba päris suur tüdruk.
Sõpruskonnas sündis kaks uut beebit. Üks on aasta alguses kohe veel sündimas. Laiemas tutvusringkonnas oli lausa beebisadu. :)
Võtsin ennast kätte ja läksin trenni. No tegelikult ujumas olen ma juba aastaid käinud ja kõndimas ka, aga sel aastal võtsin ennast kätte ja läksin oma lapsepõlves pooleli jäänud trenni tagasi. Ja esialgu tundub päris lahe olevat.
Ja muidugi ei saa märkimata jätta, et oli laulupeo- ja Madonna kontserti aasta.
Nii, et selline rahulik aasta oli. Minu mätta otsast vaadates.
Kuidas ma haiglas käisin
Kui ma suvel kirurgile aja panin, siis ei osanud ma kahtlustadagi, et mul lähiajal operatsioon ees võiks seista. Kunagi (kauges-kauges) tulevikus ehk küll. Aga kindlasti mitte veel selle aastanumbri sees. Lläks teisiti. 15.oktoobril sain ma vaevalt jalad paljaks võtta kui kuulsin juba, et kohe opile. Kas 29.detsember sobiks? Miks ta siis ei sobi, olgu siis 29. detsember. Mina, tuntud jänespüks arstide suhtes. Ma ei lase endale naljalt süstigi teha.
Kogu aeg rahustasin ennast mõttega, et 29. detsembrini on veel niiii palju aega - kuni see hetk käes oligi. Selleks hetkeks kui ma opilauale jõudsin värisesin ma juba üle kere, nii, et õde ütles, et alustame rahustist. :)
Ja saingi suure süstlatäie rahustit. Mistõttu ma ei mäleta opist mitte midagi, isegi aeg läks kiiresti.
Ja kuigi mind enne kella 18.00 tõusta ei lubatud, ajasin ma ennast siiski juba poolt tundi varem püsti, sest kempsu oli vaja minna. Narkoosiarst soovitas kohvi kaasa võtta, muidu tänu vererõhu langusele hakkab pea valutama. No ja ma siis jõingi kohvi, kohe mitu tassi. See aga ajas teadagi kuhu.
Eile veel ei julgenud jalga maha toetada, keksisime niisama ringi.Üks saatusekaaslane oli mul seal ka, seetõttu oli meil seal päris lõbus. Isegi raamatut polnud aega lugeda. Ja õhtul kui valuvaigistit tuldi pakkuma, siis mina (süstikartja) suutsin õe pehmeks rääkida ja ta tõi mulle hoopis tabletid. Unerohu ka. Öö palnudki nii pikk kui ma kartsin. Täna olen juba päris kabe. Isegi poes käisime korraks. Peaaegu juba täitsa kõnnin. :)
Tegelikult jäi mulle sellest käigust ääretult positiivne mälestus. Isegi lõbus. Ja mis kõige toredam - kõik sealsed töötajad olid ääretult mõnusad. Sanitarideni välja. Ühtegi pahurat nägu näha ei õnnestunud.
Kogu aeg rahustasin ennast mõttega, et 29. detsembrini on veel niiii palju aega - kuni see hetk käes oligi. Selleks hetkeks kui ma opilauale jõudsin värisesin ma juba üle kere, nii, et õde ütles, et alustame rahustist. :)
Ja saingi suure süstlatäie rahustit. Mistõttu ma ei mäleta opist mitte midagi, isegi aeg läks kiiresti.
Ja kuigi mind enne kella 18.00 tõusta ei lubatud, ajasin ma ennast siiski juba poolt tundi varem püsti, sest kempsu oli vaja minna. Narkoosiarst soovitas kohvi kaasa võtta, muidu tänu vererõhu langusele hakkab pea valutama. No ja ma siis jõingi kohvi, kohe mitu tassi. See aga ajas teadagi kuhu.
Eile veel ei julgenud jalga maha toetada, keksisime niisama ringi.Üks saatusekaaslane oli mul seal ka, seetõttu oli meil seal päris lõbus. Isegi raamatut polnud aega lugeda. Ja õhtul kui valuvaigistit tuldi pakkuma, siis mina (süstikartja) suutsin õe pehmeks rääkida ja ta tõi mulle hoopis tabletid. Unerohu ka. Öö palnudki nii pikk kui ma kartsin. Täna olen juba päris kabe. Isegi poes käisime korraks. Peaaegu juba täitsa kõnnin. :)
Tegelikult jäi mulle sellest käigust ääretult positiivne mälestus. Isegi lõbus. Ja mis kõige toredam - kõik sealsed töötajad olid ääretult mõnusad. Sanitarideni välja. Ühtegi pahurat nägu näha ei õnnestunud.
pühapäev, 27. detsember 2009
Talv nagu vanasti
Üle mitme aasta on siis selline talv nagu vanasti. Puud upuvad lumme ja muudkui tuleb lisa.
Huvitav, kas hakkabki jälle sadama. Mõni tund tagasi alles lõppes sadu.
Lumehanged jope servani ja autodki upuvad lumme. Pildid on tehtud mõne minutise vahega, aga juba hakkas pimedaks minema ja see kajastub ka kohe piltidel.
Kes on ukse taga?
"Kui teie olite väikesed, siis tegin mina teile jõuluvana. Nüüd teete teie minu poegadele ja kui nemad on suured, siis teevad nemad teie lastele jõuluvana." Minu venna arutlus jõululaupäeval.
Vennad
Minu väiksed vennapojad. Üks üritab kõigest väest mängida, teine tahab "sõbralikult" kallistada.
Tellimine:
Postitused (Atom)