Olen sügisel ja talvel sage küünlapõletaja. Kuna kaminat ei ole, siis asnedab küünal mulle elavat tuld.
Küünald aknal. Millalgi 80 aasta lõpus tule komme hingedepäeva õhtul põlev küünal aknale panna. Olin toaal alles gümnaasiumiõpilane, aga kuidagi jäi see komme mulle külge ja nii põletangi alati hingedepäeva õhtul aknal küünlaid.
Ja mõtlen. Mõteln om isapoolsetele vanavanematele, keda enam mitu aastat ei ole. Aga kurb nagu selle mõeldes ma polegi. Neil oli ilus pikk elu ja lõpuks oli ka nende lahkumise üsna koos. On jäänud toredad mälestused lapsepõlvest.
Ja meenutan ühte perekonda, keda samuti enam ei ole. Nende lahkumine on väga kurb ja ülekohtune. Kuna mu oma tütar on sama vana selle pere noorema tütrega, siis ma igal aastal vähemalt hingedepäeval mõtlen, et K. oleks nüüd juba 14 ja G. 16-aastat vanad. Kurb, et neil ei olnudki võimalust suureks kasvada.
