neljapäev, 6. detsember 2018

Nigulapäev

Päevad lähevad, kalender-küünal lüheneb. Sel aastal on detsember minu jaoks kuidagi eriti rahulik kulgemine. Mõned kingid on olemas, enamus mitte, aga tunne on, et aega veel on. Mõtlesin, et ei saada sel aastal ka jõulukaarte. No mõned (vist umbes 5?)peaksime ikka saatma vanematele sugulastele, aga rohkem enam mitte.

Tänane hommik oli minu jaoks ootamatult veider. Ma magasin nimelt hommikul sisse. Ainsal päeval aastas, kus mul tõesti oli vaja koolis olla 8.15 (oli üks kokkulepitud kohtumine). Ja mina tegin kodus silmad lahti kell 8.00. Kõigepealt imetlesin punast taevast magamistoa aknast ja siis sain aru, et seda punast taevast kell 6 hommikul küll kuidagi seal olla ei tohiks.
8.15 olin juba bussis teel tööle. Ja helistasin ja helistasin ja helistasin... ja mitte keegi töökaaslastest telefoni ei võtnud. Lõpuks õppejuhi sain siiski kätte, aga tema oli kodus haige. Ja mis kõige vedram: tegelikult kõik laabus ilma minu kohaloluta ja helistamiseta. :)
Sellist sissemagamist ei ole minuga veel mitte kunagi juhtnud. Aga täna oli kõik minu vastu (või siis minu magamise poolt): mehel oli puhkus (muidu oleks ta kell meid juba 7.30 üles ajanud); kell mingil põhjusel ei helisenud; koer, kes tavaliselt tuiab hommikuti mööda voodit ringi ja nädalavahetusel peab talle ültema, et magame edasi, laupäev on, magas kell 8 kõik neli käppa taeva poole rahulikku und. No ja ma ise ka, tavaliselt ma ärkan ikka nädalavahetusel kell 6 ja siis veel 7 ning vaatan kella. Seekord magasin rahulikult, kordagi öö jooksul ärkamata 9 tundi jutti. Ja olin hommikul jube väljapuhanud. :)

Selline imelik nigulapäev siis sel aastal.
Soome tähistab täna juba oma 101 iseseisvusaastat.

Kommentaare ei ole: